Minu lugu
Olen alati olnud meisterdaja, nii kaua kui mäletan. Minu vanaema näitas mulle, kuidas ise puidust mänguasju meisterdada, kui olin nelja-aastane. Ta näitas mulle, kuidas käte kasutamine arendab kujutlusvõimet ja annab lõputult võimalusi loomiseks ja probleemide lahendamiseks. „Kui sul pole töö jaoks õiget tööriista, siis meisterda see ise,“ ütles ta mulle alati. Mul oli maal üles kasvades suurepärane lapsepõlv. Maalisin, tegin meisterdamistööd ja töötasin hobustega.
Aga elu tõi mind linna ja hakkasin otsima karjääri, mis tundus linnaellu sobivam – graafilist disaini. Sain bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemias ja õpingute ajal hakkasin töötama ka graafilise disainerina. Olles selles valdkonnas töötanud üle 15 aasta, hakkasin tundma, et mu käed vajavad rohkem oskusi ja kasutust. Nii ma siis ühel heal päeval otsustasin proovida midagi uut ja liitusin keraamikakursusega, mis toimus kord nädalas, et näha, kas see idee meeldib mulle ainult teoorias. Alustasin väikese kausi näpistamisega nagu nii paljud teised. Aga pärast seda esimest savipuudutust kaalusin võimalusi, et saada päris keraamika kraad. Pärast selle lühikursuse läbimist 2019. aastal kandideerisin keraamikakooli ja sain sisse.
Varsti pärast kooli algust 2020. aastal ostsin endale pottsepaketta ja korraliku suurusega ahju, et selle kaheaastase perioodi jooksul seda käsitööd õppides võimalikult palju oskusi ja teadmisi omandada. Olin sellest vaimustuses ja olen siiani, sest tean, et olen leidnud oma tõelise meediumi – maa.
Sellest ajast peale olen oma oskusi keraamika valdkonnas praktiseerinud. Mul on nüüd ka keraamika kraad ja ametlik patenteeritud kaubamärk nimega Uluala. Põhisisuliselt olen keraamikal, aga käsitööinimesena on minu tootevalikus ka tekstiilid, puit, nahk jne.
Uluala nimi
Kui ma mõned aastad tagasi kesklinnast välja kolisin, leidsin end sellest vanast hooletusse jäetud aiast. Seal vedelesid hunnikutes vanad ehitusmaterjalid ja igas suunas oli palju naabreid. Ja majas polnud ruumi, et mu loominguline pea saaks tegutseda. Ja ma igatsesin tõesti rohelust.
Olin neid "prügi"hunnikuid köögiaknast juba tükk aega jälginud ja nuputanud, kuidas seda aeda koristada, kui ühel kevadel see mulle pähe tuli. Ma suutsin korraga lahendada palju erinevaid probleeme.
Tahtsin rohkem privaatsust, rohkem rohelust, ruumi meisterdamiseks, kuhjatud materjalide taaskasutamist ja paremat vaadet köögiaknast. Laotasin kõik ülejäänud materjalid aeda laiali, et näha, mis meil tegelikult on, ja püüdsin leida kõigele koha ja kasutuse. Ainukesed asjad, mida pidin ostma, olid kruvid ja paar posti pergola katuse viimistlemiseks ning natuke puidulakki. Olgu, lisasin ka kasvuhoone. Kõik muu tuli nendest kümne ja enam aasta vanustest hunnikutest. Midagi polnud vaja ära visata ja sain endale nurga, kus meisterdada, tomateid kasvatada, naabrite eest varju ja korraliku aia. Vana mänd, mis tormiga maha kukkus, sai samuti uue otstarbe – laua ja taburettidega. Nii tegingi endale lihtsa varjualuse ja panin sellele nimeks uluala. Lõpuks kasvavad taimed üle talade ja moodustavad ka katuse.